Riik peaks Siim Kallase kinni maksma

Siin võib avalduda ka e-riigi eksportimise tehnoloogilis-majanduslik ja moraalne paradoks. Tehnoloogiliselt arenenumad riigid võivad poliitilistel ja majanduslikel kaalutlusel pigem ise oma e-riigi lahendusi arendada või oma ettevõtetelt sisse osta (nagu oleme teinud ka meie). E-riigi importijateks võivad seega suurema tõenäosusega olla madala tehnoloogilise võimekusega ning tihti ka mittedemokraatlikumad (või n-ö üleminekufaasis olevad) riigid.

Nende riikidega suhtlemine ja neile millegi müümine on tihti aga väga poliitiline ja keeruline – poliitiliste otsustuskogude uksi on keerulisem avada ja/või nende taga on pikad järjekorrad arenguabi, demokraatia arendamise jms nõustajatest (ja järjekorranumbreid jagab tihti hoopis Ameerika või mõni suurem EL-i riik).

Endine eurovolinik ja peaminister oleks selles järjekorras kindlasti väga seksikas külaline, kellele avatakse uksi kiiresti, eelisjärjekorras ja hea meelega. Moraalne küsimus oleks siin kas riigi seiskohalt on see aktsepteeritud kui “meie” e-riik muutub vahendiks ebademokraatlike režiimide kindlustamisel, kodanike järel nuhkimisel, nende elu kontrollimisel ja nende represseerimisel (nt sõjavarustust ja muid võimu võtmetööriistu igaühele tavaliselt ei müüda).

Peidetud tööstuspoliitika Eestis 

Väljaspool selliseid moraalseid valikukohti (või kui neid ei teki või me ei pea neid lihtsalt moraalselt probleemseks) võib Nortali ja Siim Kallase koostööd vaadata ka kui klassikalise tööstuspoliitika loogika kasutamist (seekord ettevõtjate omal initsiatiivil), mis on eriti mitte-Euroopa turgudele sisenemiseks äärmiselt vajalik - täpselt samamoodi nagu Oliver Kruuda sai Jaapani piimaturule sisenetud osaliselt tänu toonase minister Anne Sullingu poliitilise staatuse toele. Sellistes mitte-lääne kultuurides on poliitilised sümbolid ja nende oskuslik kasutamine ka ärisuhetes tihti tähtsamad kui ettevõtte toode või ettevõtja enda majanduslik positsioon ja staatus.

Ehk tänased ja eilsed poliitilised positsioonid (Siim Kallas oli ja on poliitiku kuvandiga ja Eesti riigi ja EL-i tunnus- või kvaliteedimärkide kandja) ja nende ettevõtete huvides töölepanek on oluline eksporditurgude avamise vahend, mis on ka klassikalise tööstuspoliitilise mõtlemise element. Kui e-riigi lahenduste sisseostmine kodumaistelt ettevõtetelt ja seeläbi nende võimekuste ja spetsialiseerumiste suunamine oli tööstus- ja tehnoloogiapoliitika esimene samm, siis nende ekspordivõime toetamine on lihtsalt loogiline järgmine samm.

Seega, ehk on meie majanduspoliitikal aeg loobuda võitjate valimise skisofreeniliselt eitamisest - me valimine ja toetame neid ühel või teisel viisil nagunii ja kogu aeg (nt iga kuidagi arendusega seotud hange mõjutab hankepartneriks valitud ettevõtete puhul nii nende käivet kui ka võimekuste ja oskuste arengusuundi) - ning tööstuspoliitikutel tulla kapist välja ja panna riik koos oma kõikide vahenditega ning riigi poliitilise kuvandi kandjad (tänastest ja eilsetest poliitikutest diplomaatideni) süsteemselt ja sihiteadlikult kõikide arendajate ja eksportijate huvides tööle. Tänaseks oleme põllumajanduskriiside tingimustes näidanud üles valmisolekut seda teha, küsimus on, et kas ka üldine tehnoloogiapoliitika on meie jaoks piisavalt tähtis, et seda teha?

Vastasel juhul - kui me võitjaid avalikult endiselt ei vali - oleks õiglane, et riik maksaks Nortalile Siim Kallase palga kinni (vähemalt mingisuguse tulemustasuna ja juhul kui Kallase poliitiline staatus toob uusi ekspordilepinguid), sest miks muidu Oliver Kruuda valiti võitjaks ja sai riigilt eriteenuseid?